Lutsu 5 kojad
Lutsu 3
Jaani 6 kojad
Püha Antonius
Püha Antonius, keda nimetati ka Antonius Suureks, Sigade Isandaks, Kõrbe Täheks ja Munkade Isaks, sündis umbes 250. aastal Kesk- Egiptuses Komas jõukate vanemate lapsena. Astus kristlusesse ja elas vaga elu, loobudes kõikidest elumõnudest. 20-aastaselt kaotas ta vanemad ja jäi oma väikeste õdede hooldajaks. Pool aastat hiljem jagas ta oma varanduse laiali, andis õed tütarlaste varjupaika ja läks erakuna kõrbesse, kus elas kaljukoopas palvetades ja deemonlike kiusatustega võideldes 20 aastat. Seejärel pöördus tagasi ilmalikku ellu. 311. aastal tegutses ta Aleksandrias, kus jutlustas vaatamata võimaude keelule vangistatutele ja süüdimõistetutele. Siis pöördus ta beduiinidega tagasi kõrbesse ja asutas koos oma õpilastega eramunkade kloostri ning tegi seal imetegusid. Vanas eas rändas ta Ülem- Teebasse, kus suri 105-aastaselt täielikus üksinduses. Rahvalike pärimuste järgi kaitses Püha Antoniuse tulehädade, katku, naha- ja teiste nakkushaiguste eest ja seepärast oli ta ka keskaegsete seekide (vaestemajade) ja hospidalide tavaliseks kaitsepühakuks. Peale selle oli ta ka koduloomade, eriti sigade patroon, kes kaitses neid taudide vastu.
Antoniusepäeval, 7. jaanuaril õnnistati loomalautu ja paluti Antoniuselt kaitset.
Antoniuse atribuutika hulka kuuluvad siga, kelluke, hõõguv leek tema käes või kaelal, kark või tugev kepp ja nn antoniuse rist.
Siga pidi meelde tuletama, et Antonius oli loomade patroon.
Kelluke, mis oli Antoniuse käes või sea kaelas, oli tavaliseks eremiitide sümboliks, kes selle abil kurje vaime eemale peletasid.
Leek pidi sümboliseerima Antoniuse võitlust tulehädade ja deemonite vastu.
Kark tuletas meelde, et tegemist oli vaeste ja haigete kaitsepühakuga.
Antoniuse rist oli Egiptuse päritoluga T-kujuline rist, mis sümboliseeris elu ja pidi selle kandjatest katku eemale hoidma.
Antoniitidel oli kasutusel helesinine rist mustal taustal.