Lutsu 5 kojad
Lutsu 3
Jaani 6 kojad
Tartu väikegild
Tartu käsitöölisi koondavat Väikegildi e. Püha Antoniuse Gildi mainitakse esmakordselt aastal 1449, kuid tõenäoliselt tegutses see juba varem. 16. sajandil hakkas Väikesegildi mõju kasvama. Seda iseloomustab kujukalt 1522. aastal rüütelkonna ja linna vahel sõlmitud nn Tartu lepe, mille eesmärk oli linna vabaduste ja õiguste kaitsmine. Linna esindas lisaks rae saadikutele ja Suurgildi vanemale ka Väikegildi vanem. 17. sajandi keskel kinnitas raad Väikegildi skraa (tänapäevases mõistes põhikirja), mis jäi gildi tegevuse aluseks 1919. aastani. Enne seda kasutas gild 16. sajandist pärinevat, ametlikult kinnitamata skraad, milles kasutatti ka keskaegse, Liivi sõja ajal kaduma läinud skraa klausleid. Uue skraa järgi nõuti gildi astujalt sünnikirja. Ta pidi olema vaba, abielus vanemate laps, ausate ja laitmatute elukommetega meister. Gildi vastuvõtmine otsustati üldkoosolekul. Meistril, kel polnud nõudmised täidetud, tuli jääda nn köögivennaks, kes ei saanud gildi otsuste hääletamisel kaasa lüüa ega tohtinud õlut ega mõdu isegi enda tarbeks pruulida.
Gildi juhtis oldermann, kelle kinnitas ametisse raad ja kaheksa gildivanemat. Oldermann kutsus kokku gildi koosolekud ja kandis ette rae otsused. Vanemate ülesandeks oli gildi asjades nõu pidada ja jälgida seadusest kinnipidamist. Üleastumistest tuli raele teada anda.
Väikegildil oli kauplemine keelatud, lubati tegeleda ainult käsitööga. Õlle ja mõdu pruulimine oli gildi liikmetele kord keelatud, kord väikeses koguses enda tarbeks lubatud.
1699. aastal oli Tartu Väikegildis üle 100 liikme, meistrite lesed kaasa arvatud. Gildituba paiknes praeguse Munga 4 krundil.
Põhjasõja ajal enamus Tartu kodanikke küüditati. Ellujäänud said loa alates 1714.aastatst Tartusse tagasi pöörduda. Peagi alustas Väikegild taas Tartus tegutsemist, kuid gildi astumise kord muutus. Keelati eestlaste õpetamine tsunftides. 1783. aastal kehtestas Katariina II uue linnaseaduse, gildid saadeti laiali ja kodanikkond jagati gildideks jõukuse järgi, kusjuures selgus, et kahte esimesse gildi ei kuulunud Tartus kedagi. 1797. aastal gildid taastati, kuid ilma varasemate privileegideta. 1866. aastal lõppes baltimaadel tsunftisundus, millega said vaba tegutsemisloa tsunftivälised käsitöölised. Väikegildi kaudu võisid meistriõiguse saada kõik, kellel oli vastav väljaõpe ja kes olid Venemaa alamad. Väikegild reorganiseeriti 1919. aastal, kuid 1920. aastal kaotati Eesti Vabariigis seisused ja seega lõppes Eestis ka gildide tegevus.
